The Tingler

Patoloog tuleb ideele, et hirm võib olla surmav: tema väitel elab iga inimese selgroos väike organism, mille ta nimetab Tingleriks, ja see kasvab ohtlikuks siis, kui hirm jääb väljendamata. Katseks valib ta naise, kes on kurt ja tumm ning seetõttu ei saa kunagi karjuda — just nimelt karje olevat see, mis Tingleri rahustab ja päästab inimest. Seansid muutuvad aina pingelisemaks, kui teaduse ja moraali piirid hägustuvad.

Filmis kerkib tunne, et hirm on nii bioloogiline kui ka ühiskondlik nähtus: Tingler on nii metafoor kui ka konkreetne vaenlane, kelle kasv näitab, mis juhtub, kui tunded summutatakse. Õudus ja must huumor põimuvad, kui eksperimendid lähevad kontrolli alt välja ja tegelaste ellujäämine sõltub sellest, kas nad suudavad hirmu välja lasta. Pinge kasvab, kuni lõpuks muutuvad lihtsad hääled küsimuseks elu ja surma vahel.

1959. aasta õudusfilmina kasutab linateos graafilisi ja teatrilisi võtteid, et publikut šokeerida ja kaasata; see on samaaegselt pulbitsev ja mänguliselt üle pingutatud, mis on toonud talle kummitusliku klassiku maine. Loo keskmes on küsimus, kui palju meie emotsioonid vajavad vabastamist ja milliseid tagajärgi toob nende pärssimine — ning just see ebamugav tõde muudab filmi jäägitult meeldejäävaks.