Tõlkes kaduma läinud

Tokyos rändavad kaks inimest, kelle elud Ameerikas on pausile pandud: üks noor abikaasa, kes tunneb end tähelepanuta jäetuna, ja väsinud näitleja, kes reklaami filmimise käigus oma identiteeti kahtlema paneb. Hotell, linna helid ja kultuuriline võõrandumus loovad tausta, kus algul juhuslikud vestlused muutuvad vaikseks mõistmuseks. Nende kahevaheline side ei ole kirglik ega dramaatiline, vaid peen ja tähelepanelik — nagu pikad jalutuskäigud, unesarnane huumor ja hetked, kus on lubatud olla aus.

Filmi jõud peitub selle lihtsuses: see uurib üksindust, lootust ja ühise kohalolu tervendavat jõudu ilma üleliigse seletamiseta. Iga kaader rõhutab kahe inimese vahel kasvanud intiimsust, mis pakub ajutist vabanemist nende tavapärasest elust ning kutsub vaatajat märkama väikeseid inimlikke tõekspidamisi. Lõpp on nii ilus kui ka lahke — hingepeegeldus, mis jääb kummitama veel kaua pärast lõputekstide kadumist.