Sorop

Kui kaks õde-venda naasevad koju, et viibida oma surijakirstu juures, leiavad nad, et sugulase keha ja vaim ei järgi tavapäraseid reegleid. Kodu, mis tundub tuttav, muutub järjest võõramaks: kellad peatavad liikumise, aknad peegeldavad minevikku ja iga öö toob kaasa uusi seletamatuid ilminguid. Surma kohal hõljuv ootus kurnab nii ihu kui hinge, ent isa- või onuoleva olemasolu keeldub rahulikult lahkuma.

Filmi tuum on õrnalt ähmastatud segu pärimistraumast, kahetsusest ja üha kasvavast õudusest, mis paneb õed-vennad küsima, kas see, mida nad näevad, on realistlik või mälestuste ja süü peegeldus. Sorop mängib pingega vaikuse, valguse ja kaadri kestusega, luues jõhkrat, kuid intiimset atmosfääri, kus surnute ja elavate piir muutub üha hapramaks ja iga avastus paljastab perekonna varjatud saladusi.