Blancanieves

Mustvalge vaikfilm uuendab Lumivalgukese muinasjuttu, asetades loo romantiseeritud 1920. aastate Sevillasse, kus keskseks kujuks on noor naine-härjavõitleja. Lava on täis barokkset ilu ja andestamata kirge: tühjad areenid, pitsilised kostüümid ja karvase ähvardusega portreed loovad maailmale, kus au ja armastus põimuvad saatuslike valikutega.

Keelatu ja vaikuse kaudu jutustatav film toetub tugevatele visuaalidele, dramatisestatud liikumisele ning teatrilisele näitlemisestile, mis toob esile nii tragöödia kui ka poeetilise pehmuse. Peategelase teekonda mõjutavad armukadedus ja võimuluse mängud, samal ajal kui härjavõitluse rituaalid ja Sevilla tänavate melanhoolia annavad loole südame ning terava kontrasti.

Tulemusena on tegu austusavaldusega kino algusaegadele ja klassikalisele muinasjutule — linateos, mis kasutab vaikust rääkiva jõuna ja pildi ilu kui emotsionaalset relva. See lummab vaatajat oma visuaalse julguse, meloodilise heliriba ja sügava tundepõhjaga ning jääb meelde kui unustamatu, poeetiline tragöödia.