Macbeth

11. sajandi Šotimaa karmis maastikus avaneb lugu sõjapealikust Macbethist, kes on samal ajal julge ja auahne kui ka kahtlev ja haavatav. Filmi visuaalne stiil rõhutab ajastut ja verist reaalsust, kus poliitilised intriigid ja isiklikud ihalused põimuvad sõja ja verega. Macbethi sisemine konflikt peegeldub tema tegudes: lojaalsus hävineb, kui ahnus ja hirm hakkavad valitsema.

Kolm nõida ettekuulutusest saab katalüsaatoriks, mille läbi avaneb tee trooni poole — kuid see tee on kaetud reetmise ja mõrvaga. Lady Macbethi külm ja kalkuleeriv ambitsioon survestab meest tegema pöördumatuid kuritegusid, mis pidurdavad tema inimmõistust ja õnne. Kauge ja hall atmosfäär toob esile, kuidas väline võimuküttimine viib hinge sisemise lagunemiseni.

Filmi tragöödia ei peitu üksnes võimu kättesaamises, vaid ka paranoias ja süütundes, mis järk-järgult murtud kangelast tarbivad. Iga mõrv jätab maha laastatud suhteid ja kahtluse seemneid, mis lõppevad üksnes täieliku allakäiguga. Macbeth (1971) on meeleolu- ja karakteripõhine tõlgendus klassikalisest loost — lugu, mis tuletab meelde, kui hävitav võib olla inimese enda ambitsioonide ja süütunde ületamatu kombineeritus.