Tema rahulik mägilõõgastus muutub kiiresti kummaliseks, kui poiss-sõber äkitselt kaob ja metsikut palja meest ilmub, väites end olevat tema. Keset karget loodust ja üksildast majakest kerkib esile usalduse, mälestuste ja identiteedi õrnuse teema: kas naine on ohver ulatuslikust petusest või on midagi sügavamalt ebaloogilist mängus? Pinge kasvab iga vaikse hetke ja vahelejäetud selgitusega, muutes reaalsuse aina ebatõenäolisemaks.
Filmi atmosfäär on külm ja pingeline, kus ilu ja ähvardus kõlavad kõrvuti, ning vaataja püütakse pideva kahtluse ja ebakindluse keerisesse. Läbivaks motiiviks on usaldamatus — kellega jagada oma hirme, kuidas eristada tõde väljamõeldisest ning kust otsida vastuseid, kui tõendid ja inimhinged on sama varjatud kui metsateed ümberringi.