Film põimib džässi ja dekoloniseerimist jõuliseks narratiiviks, mis taaselustab ühe külma sõja pingelisema episoodi. 1960. aasta ÜRO-ist sai poliitiline epitsenter, kus rahvusvaheline võimuvõitlus ja vabadusliikumised lõid laineid, ning film jälgib, kuidas muusika muutus nii meediumiks kui relvaks poliitilises vastasseisus. Arhiivikaadrid, erakordsed intervjuud ja ajastu helitaust loobuvad lihtsast ajaloolisest taksonoomiast ning tõstavad esile inimeste lootused, hirmud ja julguse hetkedel, mil kogu maailm näis hääle andvat.
Kunstiliselt lahendatud montaaž ja jõuline džässiscore annavad filmile kaasahaarava rütmi: helid ei ole vaid taust, vaid narratiivi konstruktiivne osa, mis aitab mõista, kuidas kultuur ja geopoliitika omavahel põimusid. Lugu ei piirdu üksikute sündmuste kronoloogiaga, vaid uurib helide ja poliitika vastastikust mõjutust ning tuletab meelde, et mineviku otsused ja helimaastikud kanduvad edasi ka tänasesse maailma.