«Terrestrial Verses» (2023) on satiiriline ja terav pilk igapäevaste absurdide peale tänapäeva Iraanis. Üheksa lühilugu kulgevad eluetappide kaupa — uue nime valimisest, koolilõpetusest ja juhiloa saamisest kuni tööintervjuu ning filmistsenaariide heakskiidutaotluseni — ning iga stseen on filmitud staatilises kaadris, kus üks paluja suhtleb ekraani serval just väljaspool vaatevälja paikneva võimuesindajaga, kelle retoorika on Orwellilikult kahemõtteline.
Filmi kuiv huumor ja terav iroonia paljastavad, kuidas bürokraatia ja autoritaarne surve muundavad banaalsed toimingud sürreaalseks rituaaliks. Staatiline kaamera ja väljaspoolrajuv võimiloome rõhutavad hierarhiaid ning toovad esile nii inimeste kohanemisoskuse kui ka vaiksed vastupidamisaktid — naer ja ärevus põimuvad, jättes vaatajale nii nukra kui teravmeelse peegli igapäeva elust autoritaarsete reeglite all.